Ma sain nädala ühe trükimasinaga.
Selle eest tänan ma südamest Susannat,
kelle majatagune lumesadu mind lummas tollel pühapäevahommikul.
Järgnevalt mõned kirjutamissoojendused masinal siia ümberkirjutatult.
ps
Kevad on varsti siin.
Täna oli imepäraselt soe.
- - -
Meie lugu algab siit majast, kus sai surma luuletaja Lauri Redel.
Lauri oli vahva poiss, ikka käis vanatüdrukutel sabas ja noris kommi. Oma lokkis juuste tõttu jäi ta tihtilugu kinni varakevadistesse leinakaskedesse. Saatuslik päev saabus aga ühel suvel, kui tees oli auk ja Lauri vaeseke kukkus sinna.
KAHJU?
Võib olla.
LÕPP?
Jah.
Me alustame oma lugu tuulest. Nimelt oli tuul tol hommikul hästi vali ja karjus Maril mütsi peast. Tuul siinmail võib olla iseloomuga. Kuulame seda nüüd korraks.
Siuhh.
Nii. Peale tuule oli veel päike, aga tema ei mängi meie loos rolli.
Mari müts lendas kaugele tema ette ja maandus lehekuhjas, otse Jaagu kõrvale. Mari jooksis. Jaak vaatas ja mõtles, kas mitte ei ole see ta elu ilusaim hetk.
MARI: "Mu müts."
JAAK: "Su müts."
Oli sügis, tuul oli tol hommikul vali ning teisel pool maakera Marist ja Jaagust leidis vana naine oma pingi pealt, kus ta iga pärastlõuna istus, kollased tulbid.
LÕPP.
Ta oli fotokunstnik. Enam ei tea ta mis või kes ta on. Kuigi ta kardab varje, kõnnib ta nüüd neid mööda. Ning ainuke, mis toob talle rahu, on kaarnate pildistamine. Klaas punast poolkuiva Cabernet Sauvignoni ja varjudes kaarnate poole. Taskud pahupidi, juuksed sassis, kõnnib ta mööda mereäärt, tundes näol Tema puudutust, kes kunagi ei olnud siin, pimeduses. Kuid nüüd küll. Pimeduses ja kaarnatega. Meri jääb vait.
LÕPP.
Meil oli kena komme teineteist kividega loopida. Ärge mõistke valesti, need kivid olid väiksed, väga väiksed. Ja nii me üllatasime teineteist ikka vahtevahel nende kividega. Kividest aga said lilled, kordadest ööd. Aga midagi olulist kadus nende kividega. Nüüd on kevad ja ma igatsen teda, vahet pole, kas kividega või ilma.
LÕPP.
