Ja ma olen veel nii noor ega oska veel kõike seda: valikuid, samme, ennast teisele selgeks teha. Kuidas ma siis saaksingi Sulle näidata, kes Ma olen, kui ma ise eksin ka endas ära ja komistan enda otsa?
Tean vaid, et öösel magama minnes on enamjaolt tunne, mis ütleb, et kõik on tegelt hea.
Kust tuleb arusaamine, kes oled? Kas tuleb?
Miks on vaja teist enda kõrvale?
Mis osa mängid Sina minu elus?
Hulk küsimusi. Tekib vaid eksinu tunne.
Tegelt olen ma vist ainult tahtnud vihmast aru saada. Siis võiks puhata.
Igavene kurbus, mis tuleneb lõhest kahe inimese vahel.
Igavene rõõm, mis tuleneb lõhest kahe inimese vahel.
Meri vastu kaljut.
Tuul ja vihmapiisad.
Sa hukutad mind ja sünnitad uuesti tuhast.
Mõni õhtu aga ma kardan kui ei kunagi varem.
Siis oleks Sind vaja.
Ja just siis...Sind ei ole.
Kas oled kunagi olnud?
Oled.
Kasvõi minu südames. Kasvõi unenäos. Sama tõelises kui kõik see muu.
Klaveriklahvid on hüpped mereranna kividel.
Ja mina olen noor ja oma muredes tunnen ennast vanana ja vahel väsinuna.
Ja mina olen vana ja oma muredes tunnen ennast vahel noore ja lollina.
Lõputud võimalused on laiali pillutud.
Kohv rõdul külm, aeg hiline, külm hiilib ligi.
Miks ma ei oska millestki muust kirjutada?
Sa ei märka pea kunagi, et ma Sind piilun. Sa oled oma maailmades ja mina igatsen. Pea alati.
Viiulid tähistamas kõige lõppu. Viiulid laulmas kõige alustuseks. Sest lõpp on algus.
Oo sügis, oh külm ja värviline sügis, tule mulle see aasta nagu iga kord, ikka ja jälle selle rõõmuga minus. Too mulle rahu. Palun sind. Pane mind jälle tundma ühena ja siin ja praegu. Pese mind puhtaks oma vihmadega. Lase mul loikudesse sukeldudes uuesti sündida pinnale tõustes. Pese mind. Pese mind. Palun sind.
Augustikuu tähed.
Ära.
Alati ära.
Alati mõistatamas.
Ja lõpuks...leppimas.
Kõigega.
Mõjus.