Esimene lehekülg uuest märkmikust.
-
On Tartu sügis.
Mõistan, et see sügis pole nagu eelmine ning järgmine pole enam see. Ja see on kõige ilusam asi. Mis sest, et natuke kurb. Aga muutus on me elu.
Ja jälle, üle pika aja, kirjutan ma taas Sulle.
Raamatukogu esine on kirjuid lehti täis. Purskkaevu sulin on rahustav ning silmi sulgedes võiks uinuda. Kuid tegelt on selleks juba jahe. Paar pinki paremal loeb neiu sinise mütsiga raamatut. Vasakus jalas on tal must läbipaistev sukk, paremas roosa. Lehed on kõikjal ümberringi värvi vahetamas ja see on hästi kaunis.
Sügis on alati kaunis. Eriti siin.
Ja kui Sa küsid, et miks ma Sulle seda kõike siin kirjeldan, siis vist vaid selleks, et Sa saaksid ennast minuga siia kujutleda. Sest ometi kujutan ma Sind siia. Ma ju tean, kuidas Sa kõike seda armastad.
Ja siin ma olen. Alustamas seda uut sügist ja seda uut kirja Sulle. Ma ei tea, mis meist mõlemast saab, aga tunne on sees hea. Alati, kui Sulle kirjutan.
Saagu sellest sügisest siis see, mis ta olema peab.
22.september / neljapäev
