Kes olen see
mina
kes siia
kirjutab
kes kõnnib
kõmistab
neid samme
näen vaid varju
sügispäikse varju
mis
ei tohiks olla nii ere
aga on ja
talv jääb hetkeks
kaugemale
ma ei oska
aga tahan ometi
tahan öelda
mis sees mida tunnen
mida õigeks pean
kuigi raske on
ju öelda
mis see
õige
õigemini on
ja tahan öelda
et lootust
veel on
et headust
on
sest
see on kerge
ununema
kui päevad
jäävad
lühemaks
kui
mitte näha
öö
sina
siin
istun
riiulite vahel
ning mu
selja taha
jääb kogu selle maailma
tarkus
mis seljad
olid neil
kes seda välja mõtlesid
kes meenutasid
kes täheldasid
üht
mida kandma pidid
looja
öö
kingi
unustus
Su nimi
on
vaikus
mu sees
sest
nimi
ongi vaid
ju sees
muidu
Sa
ju
oled
lihtsalt
olles
kõikse
hea
öö
lase mul
nutta end
tühjaks
lase nutta
õnn
tühjale kohale
kerkib pilt tuleb pilt millel millest saab vihmahoog vihm sajab siin sajab raamatukogus sajab nende riiulite vahel pikalt sirgelt kiirelt sajab soe hea vihm peseb tarkuse puhtaks peseb nii et tarkus on headus et tarkus on lõpuks ikka rahu sajab saja saja saja aasta sadu aastasadu mida oodanud oleme kõik me kulunud väsinud seljad saja vaata lakke vaata tõuse siruta märg keha kael hingab üle aja hingab üle saja aja saa heaks saa heaks lase vihmal end kasta siin kus vaikus hiilib raamatute vahel siin sajab
tule öö
tee
pai
ja äkki
olen väsinud
jaa
me vist ei
saa
kunagi
teada paljut
me vist saame
vaid
rahu
ehk
kui veab
kui parajalt
targad oleme
oma lolluses
öö
ole
koduks
aita mul
tühjaks
saada
