Pliit ei taha tuld võtta. Puhu, palju tahad.
Kuulan jazzi; see toob jõulutunde. Lauri ütles, et jazz ongi jõulud, lihavõtted ning kevadsuvisügistalv. Peab seda teooriat kinnitama. Ja ma nägin esimest korda pilti Grace Kellyst ja ma ei teadnud, et see tema on ja ma vaatasin ta krunni pandud juukseid, ta pilku ja vaevumärgatavat naeratust, mis oli rohkem muie kui naeratus ning ma vist armusin korraks, kui selline asi nagu korraks armumine võimalik on.
Lõpuks sain tule ülesse. Vaatasin Godardi. Mõtlesin ühele kirja kirjutada sellest kõigest, mis juhtunud on, sellest kõigest, millest ma lubasin talle juba ammuilma kirjutada, aga siis ikka ei kirjutanud. See tunne kadus ära.
Raadiost küsitakse, mis laulu sa laulaksid talle, kes sai autolt löögi ja lamab seal ja kardab lahkuda, mis laulu sa laulaksid. Ja siis hakkab üks neegrimees laulma, kuidas üks tüdruk oma naeratusega talle meelde jäi ja ma mõtlen, et talveõhtud on ikka väga omamoodi ja erilised.
Ma saan nüüd aru, et puud olid külmad ja niisked. Ime pole, et aega läks.
Ning ma mõistan, et ma olen ikka tobuke. Et ma alustan iga kord kirjutamist lootuses, et nüüd kirjutangi ära, kirjutan end lahti, saan aru, mõistan. Näe, tuli siin, tema on hoopis targem, tema ei vaeva end mõtestamisega, aru saamisega, tal pole seda vaja. Tema on. Ja on selles olemises kõige õigem. Inimene, oma raskusega, oma pealemõeldud raskusega mõista ümbritsevat, mõista ennast. Oma igavese sooviga aru saada oma kohast.
Ei, eks ma pinguta natuke üle kah. Eks ikka tule midagi sellest kirjutamisest, saab midagi selgemaks. Tuleb lihtsalt meelde jätta, et kirja saabki vaid see hetk.
Tundub, et jazziga kaasneb mingi ajatus. Kuulan ja tunnen, et aega ei olekski, et ma olen selles hetkes siin ja see nagu seisaks või õigemini - ma olen siin oma köögis ja see ongi kõik ja muud ei ole, ei mingit muud märki sellest, et kusagil oleks algus või lõpp.
