-
Katsetuste aeg.
-
Võte üks.
- - -
aken.
aknapeegeldusel küünal.
kaks tüdrukut lähevad mööda. üks naeratab endale.
vesi voolab ojadena vanalinnakividel. lumi üritab sajada. tal ei tule see välja.
aeglane teenindus.
"meil olnud rõõme" raadiost. nutab olnud aega.
kell on kaksteist kakskümmend kaks päeval. teisipäev. kohvik vanalinnas.
ma pean õppima, aga bobdylan laulab ja kohv hakkab mõjuma, väljas sajab ja mul on veidi jahe olla.
Võte kaks.
- - -
My dear lived here
beneath that tree she weeped
of times that passed
of times that last
til they're gone
My dear lived here
high upon that hill she watched
upon us all
we were small
and she was feeling
the weight of our lives
My dear
come to me
wake me up
Võte kolm.
- - -
Eesriie.
Laval keskel on üksik tool. Valgus langeb otse ülevalt toolile. Ülejäänud lava on pime.
Mängima hakkab Sex Pistols "Holidays In The Sun". Algul vaikselt, aina valjenedes.
Muusika mängib.
Muusika katkeb äkitselt.
Lavale kõnnib mees riietunud valgesse kombineesse, katmata on jäetud vaid nägu.
Kõhule on kirjutatud trükitähtedega VAIKUS.
VAIKUS kõnnib lavale.
VAIKUS istub.
VAIKUS tõstab ühe jala üle teise.
VAIKUS võtab sigaretti, süütab selle, tõmbab mahvi, toetab käed jalgadele, risti.
Vaikus.
Tuli kustub.
Pimedus.
Sigareti hõõgumine pimedas.
Vaikus.
Eesriie.
Võte neli.
- - -
Ta oli üheksateist aastat vana. Teised ütlesid ikka talle, et ta on vanem kui teised temaealised. Tema seda ei tundnud. Aga ta ei pannud seda kunagi pahaks, vastupidi, vahepeal see muutis teda rõõmsamaks ja enesekindlamaks. Peale aastate olid tal veel pikad kuldsed juuksed, mida ta armastas. Peale pesu lõhnasid need jasmiini järgi ja see oli tema jaoks maailma kallim lõhn.
Detsembris kirjutas ta oma päevikusse:
Lumi langeb tänavale.
Küünal kustus ja tema lõhn on ikka veel mu toas.
Sulen silmad, hingan sisse ja kujutan ette Tema lõhna,
keda pole veel kohanud.
Novembri hallus on kadumas minust
ja asendumas valgete klaveriklahvidega.
Oma südames armastab ta kõike. Ta sulgeb akna, sest külm on võtmas ta varbaid. Lumehelbed sulavad ta päevikukaanel, tema varvastel ja ta kuldsetel juustel, mis lõhnavad Tema jaoks kui kevad.
Võte viis.
- - -
mõte
mis nägu sul on
kas oled sa
minu oma
miks ei tunne ma vahel
sind ära
miks vahel ei pea ma
sind enda omaks
mõte
mis mõte sul on
miks
enamjaolt
vihkan sind
suutmata olla
oskamata olla
sinuta
Võte kuus.
Annele.
- - -
"või kirjuta põrumisest. ja tahtmisest. ja nautimisest." - AML
Traktaat põrumisest, tahtmisest ja nautimisest.
Põrumine on igaveses seoses tahtmisega. Viimane omab endas alati võimalust, et seda mitte saavutades kaasneb põrumine. Küsimus ei ole kunagi põrumise vältimises, vaid sellega leppimises ja sellest õppimises. Tundub, et põrumine on hoopis olulisem osa inimeseks olemises kui tahtmine. Sest ometi oskame me juba sündides tahta emapiima, soojust, lähedust. Põrumiseks pole meid ette valmistatud.
Näeme, et soovides olla suurem, on just põrumine tee meie arenguks. Miks sel juhul on põruda nii raske?
Ehk on asi selles, kuidas meid on kasvatatud. Koolis pannakse hindeid sooritatud ülesannete eest, tädid annavad kommi tublilt käituvale lapsele, ühiskonnas järgneb karistus eksimusele.
Ja nautimine?
Osa elust, nagu kannatusedki. Kus on peidus rahu? Usun, et mõistmises, leppimises ja arenemises. Mõistmises, et on asju, mida saan muuta, leppimises, et on ja peabki olema halba selle hea kõrval ning arenemises - põrumises, põrumises, põrumises ja sellega elamises. Üldse elamises.
Võtete lõpp.
