Lumi teeb kõik valgemaks. See valgus on pehme.
Kõndisin öösel üle silla õrnas lumesajus. Vesi voolas jões, mõtted hõljusid peas, uni hiilis.
Vaikus mu ümber oli sama pehme kui lumi.
Sõber, kelle pilk on soe.
Hüvastijätud, mis on alati lootused uuesti silmata.
Tasakaal minus üle pika aja.
Arusaam sellest, mida süda tunneb.
need ööd mil
sind ei ole
enam ei ole
kõige selle langeva keskel
sest
see valge vaikus
valge andestus
on sinust suurem
on kõik mis olema peab
ja sa tunned
kergust
olematuse kergust
kogu olemise keskel
kasvõi korraks
- - -
Me maja ees on ostukäru, Maxima oma. Viisime selles täna taarat ära. Tagasi tulles ronis Merit kärusse ja ma tegin talle rallit. Mia ja Kadri vaatasid, kuidas tuhisesime mööda Tähe tänavat. Käru libises kurvides ja jäi lumme kinni. Merit kiljus. Kadri tunnistas hiljem, et kartis natuke. Põsed olid punased. Kodus kütsime ahje. Täna oli ilus päev.
Me maja ees on ostukäru, selline sinakas, metalne. Ma ei tea, kust see sinna sai, aga ta oli siin juba minu aja alguses. Minu aeg. Poisid tegid sellest sügise keskel korvpallikorvi. Panid redeli otsa, kuuri najale. Aga peamiselt mängiti ikka jalgpalli. Mäletan esimest ööd ja nende hääli õues lõkke ääres. Siis need hääled mulle ei meeldinud. Nüüd on nad kõik mulle kalliks saanud. Miski, mis meenutab kodu. Olnud aegade helid.
Maja ees on ostukäru, mis ees, maja taga tegelt, aga ma käin peamiselt ikka tagantuksest sisse. Eesuksevõtmest on mul ikka veel koopia tegemata. Küll see ka tehtud saab. Mäletan suve algust, kus Kadri maja taga päevitades õppida üritas. Tulime rattaga, mina ja Ann, ning mu rõõm Tolstoist oli imesuur. Nüüd on see muutunud millekski, millest pean kirjutama pikemalt. Aga tol korral, tollel päeval, mil meil Anniga oli üks vahvamaid Tartu hetki, tol korral vaatasin seda hoovi ja mõtlesin aastaaegade vahetumisest.
Kevad, ma ootan sind.
